Sirp 27.01.2012

Paremat, halvemat olla ei võinuks

Veiko Märka

26.01.2012 „Tere õhtust, Léoni!” puhul on tegu pigem lavaletoodud kuuldemängu kui vaatamisväärsusega.

MTÜ Neljas Sein „Tere õhtust, Léon!”, autor Jean Cosmos, tõlkija Häidi Kolle, kunstnik Aleksander Jakovlev. Rühmatöö, mängivad Margus Prangel ja Eduard Salmistu. Esietendus 13. I Rakvere teatris.

Tänapäeva prantsuse kirjaniku kahevaatuseline kahe mehe dialoog „Tere õhtust, Léon!” („Bonsoir Léon!”) ei paku väliselt suurt silmailu: kaks tooli, laud ja püss. Seda saaks oivaliselt mängida ka kodustes tingimustes. Nii on tegu pigem lavale toodud kuuldemängu kui vaatamisväärsusega. Loomulikult pole see mõeldud halvustamiseks: näiteks Max Frischi „Härra Biedermann ja tulesüütajad” jättis mulle kuuldemänguna (Ruut Tarmoga nimiosas) kunagi ammu nii võimsa mulje, et ma ei tunne mingit tungi seda teatris üle vaadata. Cosmos’ (sündinud 1923) kohta lisaks säärane tähelepanuväärne seik: veel 87aastaselt kirjutas ta filmistsenaariumi. Ka Léoni ja Armandi lugu, mis valmis 1971. aastal, oli algselt telefilmi stsenaarium.

Tegu on kõige puhtama storyteller’ite looga. Kuivõrd algtekst on aga pärit Prantsusmaalt, siis on minu meelest nii Margus Prangeli (Léon) kui ka Eduard Salmistu (Armand) kohta kenam kasutada e-sõnastikust leitud vasteid conteur või, veel parem, raconteur. Mõlema näitleja mäng on suurepärane. Mulje jäi igati positiivne, hoolimata sellest, et mängu teatraalses mõttes polegi: on üks pikk dialoog, milles mõlemal suhteliselt võrdne osakaal, kuigi lõpuks jääb jäme ots ikkagi Prangeli kätte. Mehed lihtsalt räägivad või kuulavad. Räägivad pealegi minevikus toimunud asjadest, olevikudimensiooni pole ollagi. Või nagu Léon loo lõpus hoiatab: kui Armand kõigest sellest, mida ta tol õhtul kuuleb, midagi välja lobiseb, ütleb tema, et mõlemad olid purjus, ja purjus inimese juttu ei maksa ju uskuda. Nii antakse vaatajalegi mõista, kui fiktiivse jutuajamisega on tegu. On toimunud mõrv, isegi topeltmõrv, aga mingit märki – ei sõnas, ei teos – pole sellest jäänud.

Üks vahe sellel „kahekesi kiigel” olemisel siiski on: Prangel mõjub Salmistust staatilisemalt, viimases on rohkem välist energiat. Seda pealtnäha tühise asjaolu tõttu: Armand läheb külla Léonile, mitte vastupidi. Külas aga tuntakse end ikka veidi ärevamalt kui kodus, eriti veel siis, kui peremees on purjus ja sihib sind pidevalt laetud püssiga.

Termin „must kriminaalkomöödia” sobib küll hästi lavastuse ametlikuks tutvustuseks, sisuliselt ei saa sellega aga nõus olla, sest nalja on vähe ja midagi hirmsat ka ei juhtu. Domineerib vaikne psühholoogiline pinge, mille tekitaja on üsna loomulikult üks naine, Lucienne, kes kaht meest nii liidab kui ka lahutab. („Ma teadsin, et ta on nõid ... aga kurjust temas polnud.”) Ma ei mäleta ühtegi näidendit, mida võiks võrrelda „Léoniga” selle ümberjutustamise võimatuse seisukohalt. Peaaegu mitte ühtegi tekstikohta ei ole mõtet rõhutada, esile tõsta, muule narratiivile vastandada, kontekstist välja võtta ega isegi tsiteerida. Kõik on ühtemoodi vajalik ja seotud.

Siiski annab üldise meeleolu hästi edasi repliigipaar päris algusest:


„Armand: Kuidas elad ka?
Léon: Ah, mis ma siin ikka elan.”

Pole see Prantsusmaa kolkaküla elu tõesti suuremat väärt, kuigi Armandil laabub see tõepoolest veidi paremini: tal on vähemalt naine ja korralik töö. Ei kujuta ette, mismoodi saanuks seda kahe vananeva, lapsest saadik teineteist hästi tundva mehe diskussiooni kadunud ja kättesaamatute väärtuste üle kuidagi teisiti välja pakkuda. Võib-olla ainult joomist ja purjusoleku arenevaid staadiume võimendada ning sellega anda näidendile palagani mõõde. (Tore muidugi, et nii pole tehtud.) Sestap ei kehti arvustuse Artur Alliksaarest inspireeritud pealkiri mitte ainult näidendi sisu, vaid ka vormi kohta. Kõik on paigas, loogiline, sujuv, aga eneseületamisest või teatriimest pole ka põhjust rääkida.

Lavastuse produtsendi Viktor Kaarneeme sõnul on praegu kindel, et järgmine kord mängitakse seda lugu 20. veebruaril Endla teatris. Ja edasi: „27. märtsil telliti meid rahvusvahelise teatripäeva puhul Keilasse. Plaan on mängida üle Eesti, ka väiksemates kohtades. Planeerime ja eks lähiaeg näitab. Alles hiljuti sai selgeks, millal mõlemad näitlejad saavad mängida, et kuupäevad klapiks.”